- 31
- Oct
- 2011
- - Posted by
One Year Later / 0
Taas keerutab tuul puudelt langenuid koltunuid lehti ning vihmapiisad langevad pimeduses märjale teekattele. Täpselt nagu aasta tagusel Oktoobrikuu varahommikul, kui meie maja ees peatus politsei auto, millest väljus pikka kasvu politseinik.
Peale lūhikest tutvustust võttis ta meie elutoas istet ja palus ka meil istuda. Sõnad, mis ta järgmisena lausus muutsid igaveseks nii minu, kui ka paljude teiste lähedaste inimeste elukäigu. Need sõnad olid nagu kohutav unenägu, mis kahjuks siiski reaalsuseks muutus. Pidin tunnistama, et kaotasin jäädavalt oma armsa poja.
Täna aasta hiljem tean, et elad edasi meie kõigi südameis, mõteteis ning mälestusteis.
Pisaraid kuivatades ja kirjutades seda postitust, üritan mitte mõelda 2010 aasta Halloweeni ööle ja meenutada 2009 aastat, kui koos naljatades kõrvitsaid lõikasime.
Loodan, et meie süüdatud küünlad toovad sulle natukenegi soojust!