- 23
- Nov
- 2010
- - Posted by
/ 0
Mäletan aega mil olime väikesed noored nagamanid kui me tutvusime ,parajad suslikud. Krutskeid täis noored poisid kes kunagi paigal ei püsi. Kuna me mõlemad sellised parajad poisid olime siis me sobisime hästi kokku ilmselt, mida aeg edasi seda rohkem me kokku hoidsime. Meist said sõbrad, parimad sõbrad!
Tuli meelde kord kui me minu äsja remoditud köögis pannkooke tegime. Meil Stenniga oli natuke igav see võib nüüd küll imelik tunduda, et meil igav oli aga nii ta oli. Kõhud olid meil tühjaks läinud, ning siis sai otsustatud, et hakkame pannkooke tegema. Pannkoogi idee oli vist minu, sest ega ma suurem asi kokk pole, aga neid oskan teha küll. Käisime poes ostsime asjad ja kokkamine võis alata. Sten võttis taignategemise enda peale, mis seal siis teha pole natuke jahu, muna, vett, suhkrut, sool ja valmis ta ongi. Sten nägi kurja vaeva, sest taigen kiskus klimpi. Ta oli pealaest jalatallani jahune. Võttis see taigna tegemine aega mis ta võttis aga valmis ta sai.
Praadisin siis pannkooke, pannkoogi ümber pööramiseks viskasin selle õhku, Sten tahtis ka proovida ja prooviski alguses ei tulnud pannkook panni küljest lahti, aga kui tuli siis oli see minu äsja värvitud lae küljes kinni, ega tahtnud enam seal lahti tulla. Meil sai see päev nii palju naerda, et järgmine päev kõht valutas. Ma ise vähemalt arvan, et valutas naermisest mitte headest vaarikamoosi pannkookidest mille Sten tegi.
Meil sai tehtud palju, kuid palju jäi tegemata. Kõik mis tegemata jäi teeme teine kord teisel ajal kui me kohtume ma ei tea küll millal aga tean, et me kohtume. Asjadest mida koos teinud oleme, oleks kirjutada palju. Kuid kõike seda ei saa sõnadesse panna ja midagi peab jääma ka meie vahele.
Sellist sõpra nagu Sten oli on raske leida, mul vedas meeletult et sain olla sinu sõber. Oled alati minuga kallis sõber.