- 28
- Oct
- 2012
- - Posted by
from Kadri / 0
Kallis Sten!
Kirjutan Sulle, sest nii palju jäi tegemata ja ütlemata, ei suuda uskuda, et selleks ei olegi enam võimalust. Sinule mõeldes tuleb naeratus suule ning südamesse kirjeldamatu soojus. Sa olid lihtsalt ainulaadne ja hellitavalt kutsusime Sind Siimuga ju oma pojakeseks. Südames on meeletu kurbus ja tühimik, see kõik oleks nagu halb unenägu, millest tahaks ärgata. Mälestused on need, mis jäävad – hästi on meeles meie kulmukitkumise lugu, shoppamised Iirimaal, telefonisaaga, rauli naljad, meie jutuajamised ja naermised, sinu külaskäigud meile ja hetk kui sa nägid Emma-Lisettet esimest korda (Liisu oli siis veel ju Britu kõhus kasvamas) ja Sa lihtsalt vaatasid magavat Emmat ja imestasid, et kuidas üks väike inimene saab nii armas olla.
Nüüd on Sul endal üks imearmas tütar ning kirjeldamatult kurvaks teeb see, et Sa ei näegi seda kuidas ta suuremaks sirgub. Oeh, pisarad jooksevad taas, selle kirja kirjutaminenõudis minult eneseületust, set teadsin, et see saab väga raske olema.
Luban Sulle, et teen kõik mis minu võimuses ja olen Liisu ja Britu jaoks alati olemas – tean, et Sul on hea seda kuulda!
Mõtle Sinule iga pav ja meenutan Sind ja meie koosveedetud hetki, paremat sõpra ei oleks osanud tahtagi – arvan, et sellega nõustuvad kõik!
Oled meeletult kallis ja ma igatsen KOHUTAVALT!!!