Pühapäeval 31. Oktoobril kell 6.30 hommikul traagilise liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus minu poeg Sten Laanisto.

Mis tegelikult juhtus selle külma ja vihmase Oktoobrikuu hommikul?

Selle postituse eesmärk on kirjeldada kõigile Steni lähedastele, sõpradele ja tuttavatele sündmuste jada, mis viis õnnetuseni, kus Sten traagiliselt hukkus.

Need faktid on kirjutatud Kädi poolt, kes viibis koos Steniga tema elu viimastel hetkedel ja oli samuti kõrvalistuja autos, millega õnnetus juhtus.

Laupäeval, 30.Oktoobril 2010 umbes kella üheksa paiku hommikul alustasime (mina, Sten ja Silver) oma teekonda Corki, et nädalavahetust veeta ja Halloweeni tähistada. Dublinist võtsime peale ka meie sõbra Borisi. Corkis ootasid meid kaks seal elavat tüdrukut Annela ja Eva, keda eelnevalt tundis ainult Boris. Kuna Boris oli ka varem Corkis käinud ja ööbinud hotellis, siis sai ka seekord hotelli toad võetud, üks tuba Silveri ja teine Borisi nimele. Nelja peale oli meil broneeritud kaks kahest tuba. Hotelliks valisime Rochestwon Park Hotelli, kuna see oli väga lähedal Kati majale, kus toimus Halloweeni majapidu.

Kohale jõudes said mõlemad toad tasutud Silveri pangakaardiga. Seadsime end hotellis sisse ja läksime linna, restorani sööma. Peale restorani külastasime kohalikku alkoholipoodi ja sõitsime hotelli tagasi. Hotelli saabudes parkisime auto hotelli parklasse ja otsustasime ühiselt, et auto võtmed lähevad minu kotti ning mis iganes ka ei juhtuks, keegi sõitma ei lähe. Alustasime vaikselt kokteilidega ja ootasime Annelat ja Evat meiega ühinema. Tüdrukud saabusid ja me kõik olime rõõmsas meeleolus ning hakkasime end peole sättima, kuhu ju tegelikult tulimegi. Tellisime hotellist takso ja sõitsime Kati juurde majapeole.

Umbes kella nelja ajal hommikul, peale pidu, hakkasime liikuma tagasi hotelli poole. Jällegi tellisime takso ja ka tüdrukud tulid koos meiega. Hotellis meenutasime möödunud pidu, käisime kahe toa vahet mitu korda, kuni meie Steniga lõpuks magama läksime.

Mingil põhjusel oli Steni kätte jäänud Borisi telefon, mis järsku umbes kella viie ajal hommikul helisema hakkas. Helistajaks oli Lauri (samuti meie sõber Dublinist), kes teatas, et ta on nüüd samuti Corkis. Kõne ajal olin tualetis ja kui välja tulin oli, Sten juba riides ning autovõtmed käes. Ta teatas, et läheb Laurile vastu, kuna Lauri ei tea kus hotell asub. Pika vaidluse peale läks ta toast välja, ma jookisn talle järgi, et ta vähemalt üksinda ei sõidaks. Õnneks ei olnud Lauri kaugel. Jõudsime ilma vahejuhtumiteta hotelli tagasi. Jällegi jooksime kahe toa vahet, mille peale väljus kõrval toast üks hotelli külastaja, kellele mõistetavalt meie lärmakus ei meeldinud. Mõne aja pärast läksime tagasi oma tubadesse, et uuesti magama minna. Meie tuppa tuli ka Lauri, kuna tal hotelli tuba ju polnud.

Voodis rääkisime veel juttu, kuni ühel hetkel kuulsime koputust uksele, Sten läks avama. Kuuldes mitte tuttavaid hääli, läksin ka mina uksele. Uksel seisid kaks hotelli töötajat (mees ja naine) ning kaks politseinikut (samuti mees ja naine). Politsei jäi küll natuke hiljaks, sest olime juba voodis, aga väljakutse oli tehtud meie lärmi peale. Enne meie toa külastamist oli politsei külastanud ka Silveri ja Borisi tuba ning ilmselt aru saanud, et kahe registreerunud inimese asemel oli meid neli. Lauri ja tüdrukud uksele ei läinud ning ma arvan, et politsei nenede olemasolust teadlik ei olnud.

Siiski peale seda, kui olime selgitanud, et juba magame ning kõik on vaikne, esitati meile küsimus ’’palju meid siin ööbib?’’ mille peale Sten küsis ‘’kas siis külalisi ei võigi kutsuda?’’ Selle peale vastati, et võib küll aga külaliste eest tuleb samuti maksta. Läksime Steniga alla administraatori juurde asja klaarima. Selgus, et Rochestown Park Hotellis ei tasuta toa eest vaid tasutakse inimeste arvu pealt. Meilt nõuti juurde umbkaudu sada eurot, seda siis minu ja Steni eest, kuna meid polnud registreeritud. Tegime hotellile ettepaneku sellega tegeleda enne ärasõitu aga kahjuks polnud hotelli töötajad ja politsei sellega rahul. Kuna olime juba väsinud ei olnud meil mingit soovi asja pärast vaielda ning ma jooksin üles tuppa raha järgi. Teadsin et sularaha oli ainult Silveril aga ta juba magas. Leidsin Silveri rahakoti ja jooksin rahaga tagasi alla administraatori juurde, kes aga teatas et sellisel kellaajal sularaha ei aksepteerita. Selline üllatus ajas Steni uude sõnavahetusse politsei ja hotelli töötajatega. Jooksin taas üles Silveri tuppa, et küsida pangakaart ja samuti kood. Selle peale ärkas Silver üles ja tuli samuti koos minuga alla. Ilmselt olid ka hotelli töötajad juba väsinud ja lõpuks tehti ka nende poolt ettepanek lisatasuga hommikul tegeleda, kuid politsei selle variandiga ei nõustunud. Meile esitati nõue maksta kohe või hotellist lahkuda. Pangakaart mille Silveri rahakotist võtsin, oli vist aegunud või kehtetu, igal juhul ei olnud see kaart millega hotell sai algselt tasutud. Sularaha vastu ei võetud ja meil polnudki muud valikut kui hotellist lahkuda.

Sten teavitas politseid (ilmselt oli ka administraator politseid juba informeerinud), et me oleme Dublinist ja saabusime just peolt, kus ka alkoholi tarvitasime, samuti sai mainitud, et meil pole ööseks kuhugile minna. Selle peale soovitas politsei meil autos magada.

Peale kogu seda jama polnud heast tujust enam midagi järgi ja läksime vihastena asju pakkima. Õues oli külm ja tormine ning vihma kallas nagu ämbrist. Kuigi auto polnud just kõige väiksem, polnud seal siiski viiele inimesele magamisruumi. Ühisel arutlusel sai vastu võetud otsus koju Dublinisse sõita.

Autos tekkis pikk vaidlus minu ja Steni vahel, kes rooli istub, teised poisid olid pooleldi unes. Kuna Sten teadis, et mina ei ole Iirimaal vasakpoolse liiklusega sõitnud, ei lubanud ta mul rooli istuda. Samuti vaidlesime, kes kõrvalistujaks tuleb, kas mina või Silver. Kuna Silver peaaegu magas, sain mina ette istuda, Silver, Boris ja Lauri istusid tagaistmele.

Sõitma hakates, leidsin oma taskust Borisi hotellitoa uksekaardi. Sten peatas auto hotelli peaukse ees sõnades ’’oleme siis vähemalt viisakad’’ ja viis kaardi administraatorile. Sõites Cork-Dublin kiirteele, küsisin Stenilt kas me oleme ikka õigel teel, mille peale ta naljatades vastas ’’Kõik Teed Viivad Dublinisse’’. Mõned hetked hiljem jäid poisid tagaistmel magama.

Mäletan, et meie Steniga jutustasime edasi, vaatasime teineteisele otsa ja kui teele tagasi vaatasin, oli meie vastas auto! Jõudsin vaid karjuda ’’Sten mida sa teed?’’

Viimane mida Stenist mäletan – Naeratus näol, tugev käe pigistus ja sõnad ’’Ma tahan olla vaba’’

Kallis Stennu! Sa saidki nüüd vabaks! Igatsen Sind. Kädi

Isa Mõtisklused püüdes leppida kohutava kaotusega

Sten ei katsetanud kunagi oma suunataju ja tugines alati satelliitnavigatsioonile, olenemata sellest, kas oli minek kohalikku poodi või tundmatusse asukohta. Sellel hommikul oli mingil põhjusel navigatsiooni seade lukus ja Sten valis Dublinisse tagasisõiduks maantee, milleks osutus üks ohtlikumaid Corki maanteid, just liiklusõnnetustes hukkunute arvu poolest. Umbes 15 minutit teekonda, viis kolme auto kokkupõrkeni, mille tulemusel hukkusid Sten ja Lauri, Boris sai raskesti vigastada, Kädi, Silver ja teised kaks õnnetuses osalenut pääsesid kergemate kehavigastustega.

Once you (an”Authorised Transfer Transaction”) have requested the Licensor click here to carry out a transfer transaction can not be terminated or canceled by you, unless expressly provided otherwise in this Agreement.

Tänaseks on sellest saatuslikust hommikust möödunud [le kolme kuu, kuid siiani pole politsei uuringute tulemusi avaldatud. Eelotsuse põhjal, oli õnnetuse põhjuseks minu poja, Steni hooletus. Seda on kerge öelda, aga minu poolt väga raske aksepteerida kuna kogu toimunud sündmuste jadas oli palju asjaolusid, mida ei saa seostada Steni hooletusega.
Hotelli turvakaamera salvestus, Sten naasemas hotelli administraatorile uksekaarti tooma.

Pildil on näha tuledega auto hotelli peaukse ees. Vaatamata sellele, et politsei viibis hotellis umbes tund aega ja tegeles makseprobleemidega, ei tuntud vähematki huvi mida teeb kogu peolt saabunud ja alkoholi tarbinud seltskond peale hotellist väljaviskamist. Nii politsei kui ka Rochestown Park Hotelli töötajad, olid ilmselgelt olukorrast teadlikud ja sellest hoolimata ei konfiskeeritud autovõtmeid, samuti ei huvitanud kedagi, kas seltskond sõidab koju või magab autos.

Esialgselt tundub, et peale hotellist väljaviskamist alkoholijoobes autos magamine pole ebaseaduslik, kuid siiski kui keegi viibib juhi istmel ja võtmed on süütelukus võib seda tõlgendada kui joobes sõiduki juhtimisena, mis on kohtulikult karistatav ning viib roolis istuva isiku kinnipidamiseni. Sellest ka küsimus, miks Steni ei vahistatud, pidades silmas et surmaga lõppenud liiklusõnnetuste põhjustajateks on enamasti noored autojuhid.

Inimeste arvamused on kindlasti erinevad, aga mida rohkem mõtlen sellele saatluslike sündmuste jadadele, seda rohkem usun, et õnnetust oleks saanud vältida. Teades oma poega paremini, kui keegi teine, olen veendunud et sel oktoobrikuu hommikul polnud Stenil plaanis kuhugile sõita ega kedagi ohtu seada.

See paneb mind kordama sõnu ’’Kui ainult’’

Kui ainult Rochestown Park Hotell oleks nõustunud sularahaga
Kui ainult Rochestown Park Hotell oleks kasutanud pangakaarti, mida kasutati hotelli broneerimisel
Kui ainult Rochestown Park Hotelli töötajad poleks lühiajalise lärmakuse peale politseid kutsunud
Kui ainult politsei poleks nõudnud hotellist lahkumist
Kui ainult politsei oleks toiminud rohkem vastutustundlikult pidutsejate vastu, kelle käsutuses on auto
Kui ainult politsei oleks mu poja vahistanud
Kui ainult politsei poleks pakkunud võimalust autos magada
Kui ainult politsei oleks konfiskeerinud autovõtmed vältimaks sellega sõitu
Kui ainult politsei oleks kaalunud riski mida võib kaasa tuua auto juhtimne, vahetult peale pidu
Kui ainult Sten oleks viidud politsei jaoskonda, mis asus ainult 200 m kaugusel

Sõnad ’’Kui ainult’’ ei paku mingit lohutust, olen kaotanud oma kalli ja ainukese poja

Hoiatuseks ’’Kui Jood ära Sõida’’ isegi kui politsei silma kinni pigistab!

Kõik kommentaarid ja arvamused on teretulnud

Harry
Steni Isa

You must be logged in to post a comment.