- 10
- Dec
- 2010
- - Posted by
40 days and 40 nights / 0
Tere Kallis Poja!
Aeg läheb ruttu aga valu ei kahane. Juba nelikümmend päeva möödas sellest meie kõigi jaoks jubedast päevast. Ma nii loodan, et su hing on rahu leidnud ja oled nüüd väike inglike taevas. Inglike – nagu sa alati oled minu jaoks olnud. Ma ei saa kuidagi leppida sellega, et näen sind ainult piltidel mille ees põleb küünal. Iga päev üritan meenutada midagi naljakat mis sinuga juhtus, see teeb südame soojaks ja toob hetkeks ka naeratuse näole. Vaata siis sinagi sealt ülevalt oma papsi ja ära lase tal pead väga norgu vajuda.
Täna meenus mulle jälle päev kui koos tööd tegime ja sa läksid burgerite järele. See päev oli meil mõlemil selline nälg, et ei jõudnud õhtusöögini kannatada. Saabusid burgeritega ja kui õhinal sööma hakkasime selgus, et Mc.Donalds oli unustanud kotletid burgerite vahele panna. Sellised asjad võisid ainult sinuga juhtuda. Saime palju naerda ja sõime lihtsalt burgeri saia salati lehega.