- 28
- Oct
- 2012
- - Posted by
from Vanaema / 0
Kallis Sten!
Südames on raskus ja kurbus. Päevad on pimedad, pilved valavad pisaraid, puud ja põõsad nutavad.
Tihti on tunne, et kohe sõidad maja ette ja kohe kuulen nii tuttavat häält ja lauset: ‘’Tsau Vanaema, kas võib aias autot pesta?’’ Mälestused ründavad igast küljest. Parema meelega meenutaksin kõike koos sinuga, nüüd aga pean seda tegema kirja teel
Sinu ellu jätkus kõike: vallatusi, koerustükke, rõõmu, sekka ka pahandusi, pisaraid ja kurbust aga siiski kõige rohkem imelisi ja õnnelikke hetki. Pahandused kustutasid Sa oma suurte siniste silmadega, kõik muu jääb mälestustesse.
Mäletad, kuidas väiksena vanisa süles sõidukunsti õppisid? Mäletad Rootsi reisi, kui koos Martiniga Jõulumaal Jõuluvana lõunat maitsesid? Mäletad, kui Evelini hobuse seljas ratsutamist proovisid?
Mäletad, kuidas Mähe aias turnisid ja poistega metsas onni ehitasid? Mäletad, kui Lõuna-Eestis tuuritasime ja Suure-Munamäe torni ronisime? Mäletad, kuidas pidudel tantsu lõime? Nagu sõbradki ütlevad, olid tõsine tantsulõvi.
Mäletad meie ühiseid Jõulupäevi? Nii tore oli koos olla ja kinke saada.
Kõike ei suuda ega ka jõua kirja panna, kogu aeg meenub midagi uut, kindlasti meenutame neid mälestusi kunagi koos.
Kooliajal olid rohkem Mustamäe poiss. Tekkisid uued rõõmud ja uued huvid. Oma probleeme tahtsid sa ise omal moel lahendada. Optimism ja rõõmsameelsus ei jätnud Sind maha, Sind toetas ka suur sõprade ring. Hiljem Iirimaal elades ja töötades said juurde palju elukogemusi. Muretsesime ikka veidi, eriti Mamma, kuidas seal ikka läheb, kas oled terve, kas sööd korralikult? Hea, et Su kõrval oli isa- Sinu kõige parem sõber ja tugi. Meil kõigil oli tore ja hea meel Sind näha, kui vahetevahel Eestisse tulid. Sind ootasid alati sõbrad ja üks eriline tütarlaps. Sa hoolisid neist ja ka neile olid Sa väga tähtis. Mõnus ja soe tunne on südames, kui meenutan, milline fantastiline sõprade hulk Sulle appi tuli, kui Viimsisse kolisime.
Sten! Uudis, et saad isaks ja mina seega vanavanaemaks! Tule taevas appi! See võttis küll algul lausa sõnatuks, hingetuks. Su õlule laskus omamoodi uus kohustus ja suur vastutus. Sa olid tubli, tõestasid kõigile, eelkõige iseendale, et saad hakkama. Sa oled läbi elanud palju, ka imelisi hetki, palju jäi Sul elamata ja nägemata. Kulla Sten, me ei teekeegi Sulle etteheiteid, aga terve Sinu elu oli kiirustamine. Kuhu? Miks? Me ei saa kunagi teada kuhu ja milleni Sa jõuda tahtsid. Kindlasti oli Su soov, et kõigil oleks hea ja kõik oleksid õnnelikud. Miks küll on elu nii ebaõiglane ja karm?
Suur rõõm on sinu väike tütreke. Temas, nagu sinuski on palju energiat, väsimatust kohati ka rahulikkust, kõige ja kõigiga leppimist. Olen kindel, et näed ta sirgumist sealt kuskilt kõrgelt pilvepiirilt või vaatad teda särava tähena taevast. Usun, et kuskil seal on teine elu ja saad oma muresid ja rõõmu jagada vanaisa ja Mustamäe papaga. Nad armastasid ja hoolisid sinust väga.
Stennu, Sulle meeldisid pehmed ja karvased karupoisid, Sinu suur kirg olid autod. Need pani isa ju Sulle kaasa. Hoia neid.
Meenub, kui ükskord lennujaamas Sind ära saates, istusite Brituga kahekesi seal pingil ja mõlemal olid simad pisarais. Lohutasin veel, et Sten tuleb ju varsti tagasi aga elu tahtis teisiti ja ta ei tule enam kunagi. Aga võib-olla siiski, ainult mingil teisel moel ja kujul. Ootan ikka.
Kallis poiss, mulle oled Sa ikka lapselaps, kuigi juba isa. Sa oled meie südametes ja mälestustes ikka ja alati õnnelik, naerusuine, rõõmus ja optimistlik.
Armastame, igatseme, ootame…