- 28
- Oct
- 2012
- - Posted by
from Kaspar / 0
Sten-suur osa minu lapsepõlvest
Sten Laanisto, esimene kokkupuude Sinuga oli nii noorelt, et ilmselt me kumbki ei mäleta seda. Vanemad viisid meid kokku enne kui me rääkimagi õppisime. Me kasvasime koos, meist said sõbrad. Enamus lapsepõlve mälestusi on just Sinuga seotud- esimesd reisid, sünni- ja mud tähtpäevad. Kas mitte ei olnud siis kõik palju kergem? Ainus mure paistis olevat, et kummal on ägedam mänguasi. Naljaks mõelda, kui vähe oli siis õnneks vaja. Kahtlemata me olime õnnelikud. Kuidas saaksi mitte olla, kui Serenas käimine oli iga aastane ettevõtmine? Just selle kohaga on minu mälestused Sinust kõige paremini meeles. Veel selle aasta alguses Sa tuletasid mulle neid reise meelde ja hea oli kuulda, et ka Sinu jaoks on need igati positiivsed mälestused.
Olid ajad, mil me lihtsalt kahekesi mängisime tundide viisi. Vanemad pidid ühe meist lihtsalt sülle võtma ja autosse viima, et lõpuks koju minna. Vabatahtlikult me ei olnud ju nõus lahkuma. Tegelikult peab tõdema, et ma olin vahepeal lausa Steni peale kade. Kui mul olid tavalised sinised teksad, siis Stenil oli neid absoluutselt igat värvi. Kui minul olid mudelautod, siis Steni mänguauto oli nii suur, et sellesse võis ise sisse istuda. Samas ma mäletan nii palju, et kade poiss ei olnud Sten kohe kindlasti ja asju sõpradega jagada ei olnud tema jaoks mingi problem. Mänguasjade hullus oli meil küll mõlemal ikka tohutu. Võtame kasvõi Steni mootorratta, mille vanemad talle kinkisid. See oli tema jaoksnagu aare, mida igalpool kaasas tuli kanda. Ma usun, et mänguasjad sidusid ja muutsid meid veel lähedasemaks. Tore, kui nii pisikesed asjad kaks inimest väga headeks sõpradeks muudavad.
Minu mäletamist mööda lõppes meie suhtlemine 90-ndate teisel poolel. Ajal mil algas koolitee. See võõrandas meid ja aastatega katkesid meil praktiliselt kõik sidemed. Mina õppisin Eestis ja Sina läksid hiljem Iirimaale õnne proovima, meie elutee oli lihtsalt erinev. Kuni 2010 aastani, mil Sa uuesti mind üles otsisid ja kirja saatsid. Tuleb tunnistada, et kiri saada nii vanalt lapsepõlvesõbralt oli väga südantsoojendav. Rääkida oli ju palju, täita enam kui 10 aastane auk, mil me ei teadnud teineteisest midagi. Sten mainis praktiliselt esimeses kirjas, et tema näol on nüüd tegemist isaga. Oli ilmselge, et oma pisitütre üle on ta ääretult uhke ja on lõpuks leidnud endale uue aarde siin maailmas.
Viimases kirjas seisis lause: ‘’Eestisse tulles võtan ühendust ja saame kindlasti kokku’’. Seda kokkusaamist peab aga paraku natukene edasi lükkama. Samas ma olen kindel, et millalgi me veel näeme Semu, siis on meil veel uhkemad mänguasjad ja teeme tasa need aastad, mil me üksteist ei näinud.
Tea Sten, et ma võin uhkusega öelda, et Sa tõepoolest olid minu parim lapsepõlvesõber ja mälestusi ei saa küll meilt keegi ära võtta.